Kunstiteosed nahal
Kes on oelnud, et palja ulakehaga mees on igav, mehe karvased jalad tekitavad vastikust voi et naise selles kehaosas, kus selg ja istmik kokku saavad, pole midagi seksikat?!

Kullap need, kes nadalavahetusel Parnu ooklubisse UP ei juhtunud. Parnu III rahvusvahelisel Tattoofestil oli usna raske leida igavat paljast nahka. Kotkad ja maod, lilled, kolbad, saatanad ja seksistseenid, ristid, tahed, ringid ning muud ornamendid. Varvilised ja must-valged. Selgadel, olgadel, katel ja jalgadel.
Tatoveering eristab teistest kehadest

Kumnes erinevas tatoveerimisboksis kais pidev too. Erimasinate vaikne surin kummitas korvus veel mitu tundi hiljemgi. Hamaras valguses sundisid uha uued kunstiteosed ja nii monigi lahkus klubist hoopis uue inimesena.

Kaasas midagi, mida voib hoida kas oma pisikese saladusena voi uhkelt koigile demonstreerida. Midagi, mis teeb uhest erilise teiste kehade seas voi vastupidi, seob mone teisega. Midagi, mida keegi kunagi ara votta ei saa. Midagi, mis annab ellu suisa uue suhtumise.

SL Ohtulehte huvitas, miks otsustab uks inimene saarasel suururitusel lasta oma kehale joonistada pildi, mis voib mitte onnestuda, mone aja parast mitte meeldida ning mida ei saa kunagi maha pesta voi kustutada?

Selgus, et naiste puhul on tattoo tegemiseks enamasti kaks vastandlikku pohjust. “Kohutavalt hea on omada midagi, mis teistest eristab ja mida keegi ara ei saa votta. Mida naevad ainult valitud, ning kes tapsemalt, seda otsustad ainult sa ise,” pohjendas uks tutarlaps. Teine, kellel tattoo veidi nahtavamal kohal, sonas, et lahe tunne on, kui inimesed tatoveeringut nahes jarele vaatavad.

Meeste puhul tundub asi olevat suuresti seotud elustiiliga. Selle elustiiliga, mille juurde kuuluvad mustades toonides (nahk)roivad ja muidugi mootorrattad.

Kuigi enamikul tatoveeritavatest tuli hambapuuri haalt meenutava instrumendi nagemisel pahe usna ehmunud nagu, ei tunnistanud peaaegu keegi, et tattoo tegemine oleks valus.

Kipitab, noelab ja torgib

“Nagu ornalt noelaga torgiks,” uhmas parnulane Arno, kes Tartu meistermehel Petsil oma vana, poolt kasivart katvat moistatuslikku ornamenti uuendada lasi. “Natuke kipitab,” kirjeldas Maarika, kelle olale lendas uleeile igaveseks kotkas. Veronika leidis, et veidi voib-olla torkis, aga valus kull ei olnud.

Ainuke, kes oma asjatatoveeritud katt tugitoolis istudes usna sokeeritud ilmel kinni hoidis, oli Kalle, kelle kasivarrel ilutseb laupaevast saati paikeseristi sarnane ornament. “Oli kull valus,” tunnistas ta, “rohkem kui arvasin. Nagu sust.” Mida enam varvi ta nakku tagasi voolas, seda reipamaks ta aga laks, ning nentis lopuks, et tegelikult oleneb koik tatoveeritavast kohast ning inimese valulavest.

See, et valulavi on inimeste, eriti naiste puhul erinev, sai ilmeka toenduse Snake Tattoo Studio boksis, kus professionaalselt ja kahku piirsingut tehti ehk maakeeli nabarongaid pandi.

Uks rongastatud neidudest kehitas parast olgu ja sonas, et ega see korvaaukude tegemisest margatavalt valusam olnud, teine seevastu kukkus sinnasamasse kokku ja lahkus teadvusetult oma uliehmatanud sobra katele.

Tatoveerimine on elustiil

Paljud, kes otsustavad endale uhe pisikese tatoveeringu teha, annavad tattoo-kuradile sorme asemel kae ja aasta-aastalt jaab neil paljast nahka uha vahemaks. Eestis ei ole veel inimest, kes oleks uleni tatoveeritud, kuid kaugel pole seegi aeg. Samas voib moni pisikenegi tattoo vaga efektselt mojuda. Nagu naiteks pisi-pisike siga, kes elab uhe tutarlapse naba korval.