Algul on valus, siis hakkab meeldima
"Isa, ma lasin endale linnu teha!" - "Nii, nuud on nahk raisus. Ei see tule enne maha, kui kirstukaas su jarel kinni kolksatab!"

Margo PAJUSTE
Moodunud laupaeval kogunes Parnu klubisse Loungin suur hulk rahvast, kellel on Eesti filmiajaloo uhe kuulsama dialoogi kohta ilmselt tavakodaniku omast taiesti erinev arusaam.
Festivali korraldasid kaks sopra, Parnus juuksurina tootav Tonu Viik ja samas linnas populaarset Aleksandri pubi pidav Andres Mathiesen, kes kaisid molemad ka ise laval voistlemas. Andres tunnistab, et lasi endale esimese nakolli teha juba 18 aastat tagasi, Tonu esimene tatoveering on alles kahe aasta tagune.

Kaheksa tundi ilu heaks

Tonu kinnitab, et rahva huvi tatoveerimiskunsti vastu on aina kasvanud. Sel aastal naiteks oli juba pool tundi enne festivali ametlikku avamist ukse taga jarjekord nendest, kes maksku mis maksab just sel paeval tattood tahtsid saada. Muidu kiibitsejaid oli muidugi vorreldamatult rohkem, ikka nahas ja pikajuukselisi, enamasti ka rohkem voi vahem tatoveeritud. Meeleolu seevastu oli nagu Woodstockis, peace and love, ehkki kulalistena olid kohal ka kurikuulsad Bandidose-mehed Soomest.

Festivalile oli tulnud seitse tegijat, rahvusvahelise mootme andsid ettevotmisele Vilniuse tatoveeringu- ja bodypiercingumeistrid ehk need, kes koikvoimalikke kehaosi rongastavad. Parnuski sai uhe kohaliku tutarlapse keel tanu neile uhe metallist jubina jagu ilusamaks.

Meistrid suristasid Parnus oma aparaatidega vasimatult keskpaevast kuni kella kaheksani, mil algas voistlus. Voisteldi mitmes kategoorias: suur varviline ja vaike varviline tattoo, suur mustvalge ja vaike mustvalge, samuti paeva too ja paeva meister ehk parim kohapeal valminud taies ja selle autor. Toid hindas zurii, kuhu kuulusid Toomas Volkmann, Anu Saagim, Herbert Murd, Ulle Vaarik ja esimees Raul Murulaid, vaga range kohalik ekspert, nagu korraldajad kinnitasid.

Raudmees - on hirm talle vooras

"Oli valus kull, miks ta ei olnud," kinnitas maestro Gunnar Graps ja vahetas jarjekordset salvratikut oma olavarrel, mis kippus veritsema veel pikalt parast too loppu. "Paris mitu tundi tehti. Nii valus ikka ei olnud, et nuud ei jaksa voi pead huuli narima, et mitte karjuma pista." Ohtu konferansjeel ja vanal tattoohundil Kojamehel vedas kehvemini: umber olavarre torgitud muster laks koledasti paiste ja siniseks, takkapihta valutas kah veel. Selle viimase vastu sai muidugi ollest abi.

Vaheseks ajaks astus festivalilt labi ka viimasel ajal taas jutuaineks olnud Jaanus Karm, kes kohalike kinnitusel olnud Parnu tsikliklubi asutajaliige ja selle pohilisi vedajaid enne, kui ta oma saatuse armee ja rahuvalvamisega sidus.

Vanameister Grapsi valu ja vaev sai tasutud niipea, kui zurii voitjad valja kuulutas. Paeva tattoo - Gunnar Graps! Paeva meistriks parjati loomulikult raudmeest torkinud Dimon, kes oli kohale tulnud Tallinnast. Edaspidi kavatseb Graps lasta mustrit edasi arendada nii, et see lookleb allapoole, umber kuunarvarre randmeni valja.

Ohtu lopetas Gunnar Grapsi ja Magnetic Bandi kontsert samas klubis. "Born to be wild," vottis vanameister koigi kohalolijate suure idee kokku, kui meistrid juba noelu-varve-aparaate kotti pakkisid. Jargmisel aastal siis jalle ja nonda edasi, kuni kuskilt keha pealt veel moni puutumata lapike nahka leida on.